info@eestivesi.ee | Tasuta konsultatsioon 5624 9885 - vene keeles | 528 1512 - eesti keeles

    Kloor on kõige levinum aine, mida hakati veepuhastuses kasutama alates 1930. aastast kaitseks infektsioonide eest. Ent siis ei teatud veel, et see ei olnud kaugeltki ideaalne lahendus. Ühelt poolt saadi küll võitu epideemiatest, kui teisalt ilmnesid haigused (kõrge vererõhk, allergia, onkoloogilised ja endokriinsed haigused, ka impotentsus), mille üks põhjus oli orgaanilise kloori mõju tervisele. Meetodi täiuslikumkas muutmiseks kasutatakse söeplokke, kuid tsentraliseeritud veevarustuse puhul seda moodust ei praktiseerita, pealegi ei ole see odavate killast.

    Kloor on kõrge aktiivsusega hallogeen, mis astub reaktsioonidesse mitmesuguste vees olevate orgaaniliste ainetega. Kloorimisel muutub suurem osa neist kloororgaanilisteks ühenditeks, mis läbivad liivafiltri ja lähevad veevõrku. Kloor on samuti üks efektiivsemaid desinfitseerimisvahendeid, ta hävitab suurema osa baktereid ja viiruseid, kuid esineb ka selliseid baktereid, mida ei hävita ükski antibiootikum, kõnelemata kloorist. Olles küll üks odavamaid joogivee patoloogiliselt ohutuks tegemise võtteid, ei ole ühisveevärgi vee kloorimine kaugeltki nii süütu vahend, nagu teadmatuses arvatakse. Kloori kogus valitakse olenevalt vee reostuse astmest katseliselt, pärast koaguleerimist ja setitamist tarbijani jõudnud vee jääkkloori sisaldus ei tohi ületada 0,5 mg/l.

    Joogivee kloorimisel tehnoloogial on mitu olulist puudust.

    *Esmasel kloorimisel muutub neljandik kloori kloororgaanilisteks ühendeiks ning  läbides liivafiltri jõuab puhta vee reservuaari.

    *Raskete metallide ioonid  (raud, tsink, mangaan,koobalt,seatina,vask,kaadmium) lähevad kloorimisel üle püsivateks ühenditeks, mida on raske setidada isegi koagulantide abil. Need võivad takistuseta sattuda veevõrku.

    *Potensiaalne reostaja võib olla ka veekäitleja ise kemikaalide (kloor,alumiiniumsulfaat jm) kaudu, mida ta kasutab vee töötlemise protsessis.

    *Vee kloorimine kutsub esile veetorude ning veejaotusvõrgu armatuuride roostetamise. Selle tulemusena satuvad tarnitavasse vette raskete metallide (Fe, Zn) ühendid.

    Klooril on omadus esineda vaba radikaalina kui ka seotud kujul. Vaba kloor on vajalik veevõrgu desinfitseerimiseks.

    On teda, et vastava puhastustsükli läbinud pinnavesi sisaldab ikkagi mõningal hulgal keemilisi aineid ja fenoole, mis kõrvuti orgaaniliste ainete ja humiinhapetega annavad tõuke mitmesuguste ebameeldivate protsesside tekkeks. Näide: kui jääkkloori on võrgus vaid 0,005 mg/l, algab juba 10-12 tunni pärast bakterite paljunemine, saavuatades maksimumi 15 tunni möödudes. Kloorile ei allu veevõrgu biokile ja ainuraksed, samal ajal on vesi analüüside põhjal hügeeniliselt ( kolibakteri suhtes) puhas.

    Mida tähendab seotud kloor? Selle teisendid-kloroform, kloorfenool. Kloriidid, jääkloor jt (kokku on neid identitseeritud 11) koosmõjus looduslike orgaaniliste ainetega tekitavad uusi terviseohtlikke aineid, mutageene. Pideval vee tarbimisel on kõigil neil omadus kumuleeruda organismi kudedesse, nõrgestada inimese immuunsüsteemi, põhjustada südame-ja veresoonkonnahaiguste, seedetraktihaiguste, nefriidi, hepatiidi, allergia ja vähi teket. Trihalometaanid (THM) kutsuvad esile tugeva kantserogeense efekti ning on onkoloogilise ja mutageense toime tõttu võimelised mõjutama koguni inimese geneetilist aparaati.

    Maailama Terviseorganisatsiooni registris on THN-ide piirnormiks 30 mg/l. Eesti veestandardiga kehtestati 1993. Aastal THM-ide piirnormiks 100 mg/l. Viimati suurendadati THM-i piirnormi kuni 150 mg/l, mis võib tõsta vähihaiguste ohtu.

    Veetootjad ise eriti ei pinguta veepuhastusprotsessi täiustama, et viia joogivesi vastavusse kehtivate normidega. Näiteks Narvas tarbisid inimesed pikemat aega ülenormatiivse trihalometaanide (THM) sisaldusega joogivett. Praktikas leiavad paraku aset ka sellised näited, kus veetootja kasutab kloorimist isegi maveeallika puhul ja seda mitte selle halbadae omaduste tõttu, vaid pigem amortiseerunud veetorustikust põhjustatud ebameeldivuste  vältimiseks (Nõmme, Pirita). Teadagi, kui on tegemist korralikult, tehniliste nõuete kohaselt rajatud puurkaevu ja korrastatud veevõrguga, ei ole põhjust vee kvaliteedi üle muret tunda, seda enam kloorida maavett.

    Vee kloorimine mikrobioloogilise ohutuse tagamiseks on tekitanud ühese suhtumise – joogivee desinfitseerimist klooriga peetakse üheks suuremaks inimese tervise vaenlaseks. Eriti toonitavad seda jaapanlased. Otsitakse alternatiive. Nii näiteks on Peterburi teadlased pakkunud kloorimise asemel palju odavama alternatiivi. Nad tõestasid, et liitiumi või naatriumi hüpokloriit on kümneid kordi tugevama nakkusvastase toimega, kui seda on kloor ja selle ühendid (25)

    Usa Keskonnakaitse agentuur tunnistas, et vee kloorimine desinfitseerimise otstarbel on kahjulik nii inimestele kui loomadele. Amerika südamehaiguste asotsiatsiooni andmeil soodustab kloor kõrgvererõhu teket, mida omakorda peetakse üheks kardioloogiliste haiguste põhjustajaks. Väidetakse, et vähi- ja südamehaiguste massiline esinemine ning  enneaegne vananemine algas siis, kui inimesed hakkasid jooma klooritud vett, mis häviatab nii väikelaste kui täiskasvanud inimeste ajurakke ja tekitab pahaloomulisi kasvajaid. Ameerika Rahvusliku Onkloogiainstituudi andmeil peetakse kloori kraanivees märkamatult tegutsevaks kurjategijaks. Keskonna kvaliteedinõukogu on aga tänaseks ametlikult kinnitanud, et inimestel, kes joovad klooritud pinnavett ning suplevad sellises vees, suureneb vähiahaiguse tõenäosus 50 % võrra.

    Paljud riigid on juba üle poole sajandi tagasi leidnud lahenduse sellele probleemile, asendades kloori uute progressiivsemate menetlusvõtetega. Nendega liitunud rohelised kutsuvad üldsust üles loobuma kloorist, enne kui inimkond ei ole ümber sündinud mutantideks. Sellega seonduvalt soovitakse toota ja osta võimalikult väiksema kloorisisaldusega kaupu või võimaluse korral jätta hoopis ostmata.

    Ka meil Eestis levivad erinevad n-ö sajandi haigused, ent mitmesugustes aruannetes seostatakse neid paraku kõige muu kui joogiveega.

    Seda on lihtne väita, kuna üle 300 Eestis tegutseva veetootja andmed kloori kasutamise kohta puuduvad. Meie suurema veetootja AS Tallinna Vesi õiendist loeme: kloori kasutamine veepuhastustehnoloogias on pidevalt taandumas. Kui 1966 aastal kasutati aastas 251 tonni, siis alates 2002. Aastast on need kogused pidevalt vähenenud ning  2005. aastal moodustas see 51 tonni. Samal aastal võeti reagendina kasutusele metanool, et tõsta bioloogilise puhastuse tõhusust.

    Väljavõte AS Tallinna Vesi aruandest:“2001. Aastast alates kasutatakse vee puhastamisel 2,2 g kloori 1 m3 töödeldava toorvee kohta (enne osooni kasutusele võttu oli 4,4 g/m3). Vastavalt sellele on kantserogeensete ühendidte, trihalometaani, eelkõige kloroformi sisaldus joogivees vähenenud piirsisaldusest 4-5 korda madalamale ja vastab Euroopa Ühenduse suundnormidele. Toksilisi klooriprodukte ( eelkõige kloorfenoole) joogivees ei teki“ (www.tallinnavesi.ee)

    Nii et probleeme joogivee kvaliteediga nagu ei olekski. Vägisi kimbutab küsimus, et kas kõik eeltoodud seisukohad kloori kahjulikkuse kohta Eesti pinnaveekäitlejaid ei huvitagi? Kui mingeid ohte inimese tervisele kahtlase kvaliteediga joogivesi ei valmista, siis mis põhjustab südame-ja veresoonkonna-, vähi- ja allergiliste haiguste pidevat kasvu? Kas eksivad maailma rohelised? Kas jaapanlaste aastatepikkune kogemus ei anna võtit selle fenomeni lahtimõtestamiseks? Jne,jne.

     

    (Kasutatud kirjandus „Imeline vesi-elu häll“  autor: hüdrogeoloog Erna Sepp,geoloogia-mineraloogiakanditaat.)