info@eestivesi.ee | Tasuta konsultatsioon 5624 9885 - vene keeles | 528 1512 - eesti keeles

    Peamiste tervistkahjustavate ainete hulka kuuluvad kloor, raud, fluor, radionukliidid, dioksiinid, alumiinium, plii, kaadmium, mangaan, väävelvesinik, kaltsiumi-ja magneesiumisoolad, sulfiidid (reeglina kanalisatsioonitorustike hermeetilisuse vajakajäämisest), orgaanilised ühendid jt.  Naftasaadused, kemikaalid põldudelt, kloriidid maanteedelt, olmest ja tööstusest pärit pesu-ja puhastusained heitvetes kuuluvad samuti saaste alla. Neid veepuhastuse käigus veest ei eraldata. Kogu maailmas pööratakse suurt tähelepanu joogivee puhastamisele kahjulikest, eriti patogeensetest mikroobidest. Tänaseks on leitud seos mitme joogivees esineva keemilise ühendi (nitraadid, fluor, jood, sulfaadid, boor, alumiinium, baarium, kaadmium, nikkel jt) ning mõningate mittenakkuslike krooniliste haiguste vahel.

    Kloor

    Kloor on kõige levinum aine, mida hakati veepuhastuses kasutama alates 1930. aastast kaitseks infektsioonide eest. Ent siis ei teatud veel, et see ei olnud kaugeltki ideaalne lahendus. Ühelt poolt saadi küll võitu epideemiatest, kui teisalt ilmnesid haigused (kõrge vererõhk, allergia, onkoloogilised ja endokriinsed haigused, ka impotentsus), mille üks põhjus oli orgaanilise kloori mõju tervisele. Meetodi täiuslikumkas muutmiseks kasutatakse söeplokke, kuid tsentraliseeritud veevarustuse puhul seda moodust ei praktiseerita, pealegi ei ole see odavate killast.

    Kloor on kõrge aktiivsusega hallogeen, mis astub reaktsioonidesse mitmesuguste vees olevate orgaaniliste ainetega. Kloorimisel muutub suurem osa neist kloororgaanilisteks ühenditeks, mis läbivad liivafiltri ja lähevad veevõrku. Kloor on samuti üks efektiivsemaid desinfitseerimisvahendeid, ta hävitab suurema osa baktereid ja viiruseid, kuid esineb ka selliseid baktereid, mida ei hävita ükski antibiootikum, kõnelemata kloorist. Olles küll üks odavamaid joogivee patoloogiliselt ohutuks tegemise võtteid, ei ole ühisveevärgi vee kloorimine kaugeltki nii süütu vahend, nagu teadmatuses arvatakse. Kloori kogus valitakse olenevalt vee reostuse astmest katseliselt, pärast koaguleerimist ja setitamist tarbijani jõudnud vee jääkkloori sisaldus ei tohi ületada 0,5 mg/l.

    Joogivee kloorimisel tehnoloogial on mitu olulist puudust.

    • Esmasel kloorimisel muutub neljandik kloori kloororgaanilisteks ühendeiks ning  läbides liivafiltri jõuab puhta vee reservuaari.
    • Raskete metallide ioonid  (raud, tsink, mangaan,koobalt,seatina,vask,kaadmium) lähevad kloorimisel üle püsivateks ühenditeks, mida on raske setidada isegi koagulantide abil. Need võivad takistuseta sattuda veevõrku.
    • Potensiaalne reostaja võib olla ka veekäitleja ise kemikaalide (kloor,alumiiniumsulfaat ,jm) kaudu, mida ta kasutab vee töötlemise protsessis.
    • Vee kloorimine kutsub esile veetorude ning veejaotusvõrgu armatuuride roostetamise. Selle tulemusena satuvad tarnitavasse vette raskete metallide (Fe, Zn) ühendid.

    Klooril on omadus esineda vaba radikaalina kui ka seotud kujul. Vaba kloor on vajalik veevõrgu desinfitseerimiseks.

    On teda, et vastava puhastustsükli läbinud pinnavesi sisaldab ikkagi mõningal hulgal keemilisi aineid ja fenoole, mis kõrvuti orgaaniliste ainete ja humiinhapetega annavad tõuke mitmesuguste ebameeldivate protsesside tekkeks. Näide: kui jääkkloori on võrgus vaid 0,005 mg/l, algab juba 10-12 tunni pärast bakterite paljunemine, saavuatades maksimumi 15 tunni möödudes. Kloorile ei allu veevõrgu biokile ja ainuraksed, samal ajal on vesi analüüside põhjal hügeeniliselt ( kolibakteri suhtes) puhas.

    Mida tähendab seotud kloor? Selle teisendid-kloroform, kloorfenool. Kloriidid, jääkloor jt (kokku on neid identitseeritud 11) koosmõjus looduslike orgaaniliste ainetega tekitavad uusi terviseohtlikke aineid, mutageene. Pideval vee tarbimisel on kõigil neil omadus kumuleeruda organismi kudedesse, nõrgestada inimese immuunsüsteemi, põhjustada südame-ja veresoonkonnahaiguste, seedetraktihaiguste, nefriidi, hepatiidi, allergia ja vähi teket. Trihalometaanid (THM) kutsuvad esile tugeva kantserogeense efekti ning on onkoloogilise ja mutageense toime tõttu võimelised mõjutama koguni inimese geneetilist aparaati.

    Maailama Terviseorganisatsiooni registris on THN-ide piirnormiks 30 mg/l. Eesti veestandardiga kehtestati 1993. Aastal THM-ide piirnormiks 100 mg/l. Viimati suurendadati THM-i piirnormi kuni 150 mg/l, mis võib tõsta vähihaiguste ohtu.

    Veetootjad ise eriti ei pinguta veepuhastusprotsessi täiustama, et viia joogivesi vastavusse kehtivate normidega. Näiteks Narvas tarbisid inimesed pikemat aega ülenormatiivse trihalometaanide (THM) sisaldusega joogivett. Praktikas leiavad paraku aset ka sellised näited, kus veetootja kasutab kloorimist isegi maaveeallika puhul ja seda mitte selle halbade omaduste tõttu, vaid pigem amortiseerunud veetorustikust põhjustatud ebameeldivuste  vältimiseks (Nõmme, Pirita). Teadagi, kui on tegemist korralikult, tehniliste nõuete kohaselt rajatud puurkaevu ja korrastatud veevõrguga, ei ole põhjust vee kvaliteedi üle muret tunda, seda enam kloorida maavett.

    Vee kloorimine mikrobioloogilise ohutuse tagamiseks on tekitanud ühese suhtumise – joogivee desinfitseerimist klooriga peetakse üheks suuremaks inimese tervise vaenlaseks. Eriti toonitavad seda jaapanlased. Otsitakse alternatiive. Nii näiteks on Peterburi teadlased pakkunud kloorimise asemel palju odavama alternatiivi. Nad tõestasid, et liitiumi või naatriumi hüpokloriit on kümneid kordi tugevama nakkusvastase toimega, kui seda on kloor ja selle ühendid (25)

    Usa Keskonnakaitse agentuur tunnistas, et vee kloorimine desinfitseerimise otstarbel on kahjulik nii inimestele kui loomadele. Amerika südamehaiguste asotsiatsiooni andmeil soodustab kloor kõrgvererõhu teket, mida omakorda peetakse üheks kardioloogiliste haiguste põhjustajaks. Väidetakse, et vähi- ja südamehaiguste massiline esinemine ning  enneaegne vananemine algas siis, kui inimesed hakkasid jooma klooritud vett, mis häviatab nii väikelaste kui täiskasvanud inimeste ajurakke ja tekitab pahaloomulisi kasvajaid. Ameerika Rahvusliku Onkloogiainstituudi andmeil peetakse kloori kraanivees märkamatult tegutsevaks kurjategijaks. Keskonna kvaliteedinõukogu on aga tänaseks ametlikult kinnitanud, et inimestel, kes joovad klooritud pinnavett ning suplevad sellises vees, suureneb vähiahaiguse tõenäosus 50 % võrra.

    Paljud riigid on juba üle poole sajandi tagasi leidnud lahenduse sellele probleemile, asendades kloori uute progressiivsemate menetlusvõtetega. Nendega liitunud rohelised kutsuvad üldsust üles loobuma kloorist, enne kui inimkond ei ole ümber sündinud mutantideks. Sellega seonduvalt soovitakse toota ja osta võimalikult väiksema kloorisisaldusega kaupu või võimaluse korral jätta hoopis ostmata.

    Ka meil Eestis levivad erinevad n-ö sajandi haigused, ent mitmesugustes aruannetes seostatakse neid paraku kõige muu kui joogiveega.

    Seda on lihtne väita, kuna üle 300 Eestis tegutseva veetootja andmed kloori kasutamise kohta puuduvad. Meie suurema veetootja AS Tallinna Vesi õiendist loeme: kloori kasutamine veepuhastustehnoloogias on pidevalt taandumas. Kui 1966 aastal kasutati aastas 251 tonni, siis alates 2002. Aastast on need kogused pidevalt vähenenud ning  2005. aastal moodustas see 51 tonni. Samal aastal võeti reagendina kasutusele metanool, et tõsta bioloogilise puhastuse tõhusust.

    Väljavõte AS Tallinna Vesi aruandest:“2001. Aastast alates kasutatakse vee puhastamisel 2,2 g kloori 1 m3 töödeldava toorvee kohta (enne osooni kasutusele võttu oli 4,4 g/m3). Vastavalt sellele on kantserogeensete ühendidte, trihalometaani, eelkõige kloroformi sisaldus joogivees vähenenud piirsisaldusest 4-5 korda madalamale ja vastab Euroopa Ühenduse suundnormidele. Toksilisi klooriprodukte ( eelkõige kloorfenoole) joogivees ei teki“ (www.tallinnavesi.ee)

    Nii et probleeme joogivee kvaliteediga nagu ei olekski. Vägisi kimbutab küsimus, et kas kõik eeltoodud seisukohad kloori kahjulikkuse kohta Eesti pinnaveekäitlejaid ei huvitagi? Kui mingeid ohte inimese tervisele kahtlase kvaliteediga joogivesi ei valmista, siis mis põhjustab südame-ja veresoonkonna-, vähi- ja allergiliste haiguste pidevat kasvu? Kas eksivad maailma rohelised? Kas jaapanlaste aastatepikkune kogemus ei anna võtit selle fenomeni lahtimõtestamiseks? Jne,jne.

    Rauaühendid

    Euronõuete kohaselt on rauasisalduse normiks joogivees 0,2 mg/l

    Kõrgenenud rauasisaldusega pinnasevett esineb põhiliselt liivikutes ja sooveetoitega levikualadel (Männiku, Vasevere) ning kohati Põhja-Eesti süvavetes.

    Kraanivees on raud valdavalt tehnogeense päritoluga. Veerooste esinemine on sageli tingitud torustike, veejaotusvõrgu kehvast seisundist või nende mõõtmete mittevastavusest veevoolu hulgale.

    Raua funktsiooni inimorganismis on raske alahinnata: raud soodustab vereloomet ning on vajalik organismi fermentsüsteemi normaalseks talituseks, on asendamatu aine hemoglobiinis ja müoglobiinis, seda on rakkude ja fermentide koostises.

    Tervislikust aspektist esineb rauasisalduse kohta vees vastandlike arvamusi. Ühed väidavad, et rauasisaldus ei kujuta tervisele ohtu, kuigi tunnistavad temaga kaasnevat organoleptiliste omaduste halvenemist, eelkõige ebameeldivat tindi kõrvalmaitset. Kui rauasisaldus on üle 0,1 mg/l, tekivad vees hõljumid. Kuivus ja kihelus suus on samuti tingitud rauast. Rauasisalduse 1-1,5 mg/l puhul tekib hägusus, vee kollakas värvus ning pruunikas sete. Vase koobalti ja mangaani, molübdeeni jt raskete metallide olemasolu vees suurendab raua imendumist.

    Liigne raud võib põhustad allergilisi reaktsioone ja verehaigust, mõningatel andmetel südame-ja veresoonkonnahaigusi ja diabeeti; pikaajaline üle 0,2 mg/l rauasisaldusega vee tarbimine suurendab infarktiohtu ning võib kahjustada reproduktiivset funktsiooni. Mõni autor väidab, et ainult üle 3 mg/l rauasisaldusega vee tarbimine kutsuvat infarktiohtu kõrval esile ka allergilisi reaktsioone ning mõjuvat pärssivalt maksa funktsioonile. Juba vanarahvas teadis, et ravimi ja mürgi vahe on ainult kogustes.

    Fluor

    Fluoril on mikromponentide pingereas eriline koht. Fluor on ühelt poolt tervisele vajalik, sest soodustab rauaühendite omastamist, teisalt imendub fluor ajurakkudesse, halvab inimese tahet, kõrgendadtud kontsentratsioonides kutsub esile luustiku hõrenemist. Optimaalseks peetakse joogivee fluori sisaldust 0,7-1,2 mg/l. Tal on profülaktiline toime hambakaariesele kuni kontsentratsioonini 1,5 mg/l, kõrgema sisalduse korral hakkab avalduma fluoriühendite toksiline toime. Fluorisisaldus alla 0,5 mg/l soodustab hambakaariese teket lastel, üle 1,5 mg/l hambaemaili kahjustusi. Inimorganismi satub fluor enamasti maaveega. Pinnaveed on kõikjal fluoorivaesed.

    Fluoriid mõjutab meie kahe ajupoolkera vahel paiknevat käbinääret, mille mittetäielik talitus võib kaasa tuua rohkelt probleeme vaimule ja kehale. Eriti oluline ongi  käbinääre, mis asub kahe ajupoolkera vahel. Fluoriidi tarbimise ja käbinäärme toimimise vahel on seos. Briti teadlane Jennifer Luke, väidab et käbinäärmest on leitud uskumatult kõrge tase ladestunud fluoriidi.

    Kuigi väidetavalt ei ole veel tõestatud, et fluoriidi ladestumine käbinäärmesse häirib selle funktsiooni, näitasid esmased loomkatsed, et fluoriid vähendab melatoniini kogust ning toob sellega kaasa varasema puberteedi (tänapäeval algab tõepoolest aina suuremal arvul lastel puberteediiga väga vara). Melatoniini taset kehas reguleeribki aga just käbinääre ning seda mõjutab ka magamisele kulutatud aeg. Seega, kui uneaega napib, jääb kehas samuti melatoniini vajaka. See omakorda võib kaasa tuua erinevaid tervisehäireid.

    Leitud on ka, et käbinäärme lubjastumine on suure tõenäosusega seotud suurenenud naatriumfluoriidi tarbimisega – seda leidub kraanivees, ning ka suures hulgas erinevates toitudes ja tees. Samuti on fluoriidiga rikastatud enamus hambapastasid.

    Juba loodusteadlane René Descartes on 16. sajandil öelnud, et käbinääre on “hinge koht”. On öeldud, et see on kese, mis kannab elu koodi ning seda on ka nimetatud kolmandaks silmaks, kuna käbinääre on valgustundlik.

    Käbinääret seostatakse palju teadlikkuse ja vaimsusega, ja põhimõtteliselt võimega näha üle ja läbi sellest jamast, mida sunnib meile peale võltsreaalsus ja selle loonud riigiaparaat.

    Nii et kui see nääre, mis võimaldab meil teed rajada vaimsusele ja teadlikkusele, on hoopis lubjastunud kraaniveest pärineva naatriumfluoriidiga, siis ei ole sellel mitte ainult mõju sinu füüsilisele tervisele, vaid ka vaimsele teadvelolekule. See võib olla ka põhjuseks, miks natsid Teise maailmasõja ajal olid esimesed, kes lisasid fluoriidi joogiveele vangilaagrites, et poliitvangid püsiksid kuulekad ja järeleandlikud. See ei ole konspiratsiooniteooria, vaid hästi dokumenteeritud fakt, mida on kirjutatud paljudes tunnustatud raamatutes holokausti kohta.

    Fluoriidirikas vesi on levinud esmajoones Lääne- ja Kesk-Eestis. Oma joogivee fluoriidisisalduse saad teada kohalikult veekäitlejalt.

    Radoon

    Radoon on raske gaas (õhust 7,5 korda raskem), mis tekib maapõues uraani, tooriumi ja raadiumi lagunemisel ja eraldab aktiivselt murrangutsoonide sügavate lõhede kaudu maakoore ülemises osas gaasina. Radooni esineb kivimites (graniit, telliskivi, pimss, punakas savi), aga ka kaasaegsetes ehitus- ja viimistlusmaterjalides. Radooni leidub välisõhu ja loodusliku gaasi (mida kasutatakse olmes) koostises, samuti võib teda olla veevärgi vees. Radooni poolestusaeg on 3,82 ööpäeva

    Radioktiivne kiirgus ei ole nähtav, ei oma värvi ega lõhna, niisiis ei saa seda meelte abil avastada. Me ei taju ega tea, kas saame kiirgust või mitte

    Spetsialistide arvates kõige suurema panuse kiirgusallikate ühisesse „panka“ annab just nimelt radoon. Tavaelu kiirgusallikatest kõige suurema ehk poole elaniku aastasest kiirgusdoosist  annab radoon, järgnevad söök ja jook, kosmiline kiirgus, ehitusmaterjalid ja meditsiiniline kiirgus. Ent kohtades, kus juuakse kõrgendatud radioktiivsusega maavett võib esiplaanile tõusta joogivesi.

    Radioktiivsed ained põhjustavad teatavasti onkoloogilisi haigusi, geneetilisi muutusi ja inimeste immuunsüsteemi nõrgenemist, järelikult on nad inimesele terviseohtlikud. Kiirguse olemasolu saab kindlaks teha üksnes dosimeetri abil. Efektiivdoosi ühikuks on Sv (siivert), st kõikides inimese organites ja kudedes teatud aja jooksul neeldunud kiirgusenergia summa. Lähtudes joogivee direktiivist on Eestis sätestatud joogiveest saadava efektiivdoosi maksimaalselt lubatav väärtus 0,1 mSv/aastas. AS-i Tallinna Vesi tarnitavas põhjavees kõigub radionukliidide efektiivdoos aga 0,2–0,46 mSv/a piires. Tervisekaitseinspektsioon on soovitanud ettevõttel teavitada olukorrast vastavate piirkondade tarbijaid, kes peaksid rasedate ja väikelaste joogiveena kasutama pudelivett.

    Eestis esineb piirkondi, kus aluspõhja kivimite koostises olevate mõningate mineraalainete kiirgus võib kahjustada inimese tervist. Kõrget radooni taset nii pinnases kui ka hoonetes võib leiduda peaaegu igal pool Eestis, suurem on see oht siiski Põhja-Eestis,väidab  Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Evelyn Pesur.  Eesti Geoloogiakeskuse andmetel on kõige radooniohtlikumad piirkonnad eelkõige Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal. Tallinna ümbruse probleemsemateks aladeks on Tiskre, kohati Tallinn , Hundikuristik  (Hundikuristik on Tallinna üks kõige kõrgema kiirgustasemega piirkondi ja asub otse Lauluväljaku kõrval. Mõõdik näitab  seal keskmiselt 0,6 µSv/h (mikrosiivertit tunnis), kohati isegi 0,9 µSv/h.), Maardu, Kallavere, Jõelähtme, Kuusalu, Vihula, Harku, Rae Jüri, Lagedi ja Peetri küla. Vaata radooni kaarti.

    Paljud teadlased peavad osatähtsuse poolest radooni teiseks(suitsetamise järel) kopsuvähi tekitajaks. Eriti ohtlik on radooni mõju lastele ja noortele. Värvitu ja lõhnatu gasina ei ole teda ilma radiomeetrita võimalik avastada.

    „Radionukliide sisaldava joogivee mõju inimese tervisele on stohhastiline ja seega võib see põhjustada pahaloomulisi kasvajaid,” ütles tervisekaitseinspektsiooni veeohutuse peaspetsialist Küllike Birk. „Vastavalt 2000. aasta ÜRO peaassambleel tehtud ettekandele hinnatakse ioniseerivat kiirgust mõõdukalt kantserogeenseks, mis on nõnda ligikaudu nelja protsendi pahaloomuliste kasvajate põhjustajaks.”

    Dioksiin

    Dioksiin on värvitu ja lõhnatu aine tekib kulu, põhu, olme ja aiandusprahi põletamisel, eriti aga prügimägede pinna-ja süvatulekahjude ajal, tselluloositööstuse heitvetest, naftasaadustest ja pesemisvahenditest, isegi kilekottide ja plastpudelite põlemisel. Ka paljudes taimekaitsevahendites võib kõrvalproduktina esineda dioksiine. Dioksiini poolestusaeg on 20 aastat.

    Dioksiin on inimese tervisele üldist laostavat mõju avaldavate ainete seas esikohal. Ka väikestes annustes on dioksiin ohtlik mürk, mis kuulub isegi mikroskoopilistes doosides eriti ohtlike mürkide kategooriasse (on 68 000 korda mürgisem kaaliumtsüaniidist).

    Dioksiin lahustub paljude organite rasvkoes. Rasvarikkad toitained (liha,kala) sisaldavad dioksiine. Dioksiinide deponeerimine rasvas pidurdab nende momentaalsest  toimet, kuid vabanedes on nad võimelised surmavalt tabama mis tahes organit. Dioksiin kahjustab maksa, kesknärvisüsteemi, immuunsüsteemi ning põhjustab vähki. Dioksiini piirmääranguid Eestis kehtivad tervisekaitsenormid ette ei näe, ent pinnavee baasil toodetud võrguvees on dioksiinide sisaldumine vägagai tõenäoline. Tavatarbijal on sellest sõjast raske välja tulla.

    Saksamaal tehtud uuringute kohaselt on arenenud tööstusmaades 12% kõigist inimestel esinevatest vähkkasvajatest põhjustanud dioksiin. Mitte surmavas koguses dioksiinisisaldus joogivees põhjustab arenguhäiretega laste sündi, viljatust ja muud anomaaliat.  Kogemused kinnitavad et sellest mürgist ei ole võimalik vabaneda ühegi biopuhasti ega liivafiltri abil. Dioksiinist vabanemine on üsna kulukas ettevõtmine.

    Dioksiinid võivad meie teadmata sattuda veevõrku pinnavee baasil toodetud veest. Eeldusi nenede tekkeks on olemas Ülemiste järves ning teatud määral Narva veehoidlas.

    Erinevalt tsüaniidist või mädamunalõhnalisest väävelvesinikust ei põhjusta dioksiin äkksurma mõne minuti jooksul. Kord organismi sattunud dioksiin võib kaasa tuua immuunsüsteemi lagunemise (seda eriti lastel); maksa, neeru, seedetrakti ja närvisüsteemi kahjustused; nürisünnitused, isassugurakkude arvu vähenemise, suhkruhaiguse, igat liiki pahaloomulisi kasvajaid, nahahaigusi jms.

    Mangaan

    Mangaani annuse soovitavaks ülemiseks piiriks lastel vanuses 1-3 aastat loetakse 2,0 mg päevas, 4-8 aastastel 3,0 mg, 9-13 aastastel 6,0 mg ja 14-18 aastastel 9,0 mg päevas. Täiskasvanutelö loetakse ülemiseks piiriks 11,0 mg. Mangaani suurenenud sisalduse korral vees tekib mustjas sete, mis määrib pesu, valamuid. Mangaanisisaldus üle 0,1 mg/l mõjub ebasoodsalt närvisüsteemile. Organism omastab mangaani joogiveest paremini kui toidust. Täiskasvanud inimese toidus ja joogivees on leitud mangaani keskmiselt 4,0 mg. Mangaani liigsuse sümptomiteks on nõrkus, ärrituvus, impotentsus.

    Alumiinium

    Alumiiniumi sisaldus pinnavees tekib tehnoloogilistel põhjustel (veetöötlus, keskonnasaaste) ning võib osutuda palju suuremaks kui põhjavees. Kui joogivees on üle 0,5 mg/l alumiiniumit, siis tõuseb piirkonnas oluliselt Alzheimeri haigusjuhtude arv. Kõrge alumiiniumi kontsentratsiooniga vesi tekitab samuti kesknärvisüsteemi vaevusi ja nõrgestab laste immuunsüsteemi.

    Plii

    Plii võib kahjustad inimese reproduktiivust ja tekitada haiguslikke muutusi kesknärvisüsteemis; see võib tõsta vererõhku ja kahjustada kuulmist; suure konsentratsiooni puhul võib põhjustada aneemiat ja neeruhaigusi. Pliil võib olla teatud mõju käitumisele: võib põhjustada õpiraskusi, pärsida laste kasvu, muuta laps ülitundlikuks. Pudelist toidetavad imikud saavad kuni 85 % vees lahustunud pliid. Plii võib olla nahalööve, sisemist verejooksu, hambakahjustusi, häireid maksa ja neerude tegevuses.

    Elavhõbe

    Tavaliselt kõrvaldadatkse elavhõbe veest riigi veepuhastusseadmete abil, kuid inimesed, kes võtavad vett näiteks erakaevust, on ohustatud palju rohkem, eriti arenenud põllumajandusega piirkondades.

    Kaadmium

    Kaadmiumisisaldus on näiteks linnaelanikel veres kümmekond korda kõrgem kui maaelanikel. Mõjutab kõrgvererohutõbe (hüpertoonia), isheemiatõbe, neerupuudulikust.

    Väävelvesinik

    Sageli esineb joogiveel, eriti maakohatades, väävelvesiniku lõhna. Väävelvesinik eeldadatvasti on loodusliku päritoluga, kuid ta tekib ka sulfaate taastavate bakterite tegevuse (sulfaatredutseeriva mikrofloora) toimel. Väävelvesinik avaldab organismile toksilist mõju.

    Kare vesi

    Pidev suure karedusega vee kasutamine soodustab soolade kogunesmist organismi, mis omakorda põhjustab liigesehaigusi (artriit, polüartriit) ning kivide teket neerudes, sapi-ja kusepõies.

     

    (Kasutatud kirjandus „Imeline vesi-elu häll“  autor: hüdrogeoloog Erna Sepp,geoloogia-mineraloogiakanditaat.)