info@eestivesi.ee | Tasuta konsultatsioon 5624 9885 - vene keeles | 528 1512 - eesti keeles

    Radoon on raske gaas (õhust 7,5 korda raskem), mis tekib maapõues uraani, tooriumi ja raadiumi lagunemisel
    ja eraldab aktiivselt murrangutsoonide sügavate lõhede kaudu maakoore ülemises osas gaasina. Radooni esineb kivimites (graniit, telliskivi, pimss, punakas savi), aga ka kaasaegsetes ehitus- ja viimistlusmaterjalides. Radooni leidub välisõhu ja loodusliku gaasi (mida kasutatakse olmes) koostises, samuti võib teda olla veevärgi vees. Radooni poolestusaeg on 3,82 ööpäeva.

    Radioktiivne kiirgus ei ole nähtav, ei oma värvi ega lõhna, niisiis ei saa seda meelte abil avastada. Me ei taju ega tea, kas saame kiirgust või mitte.

    Spetsialistide arvates kõige suurema panuse kiirgusallikate ühisesse „panka“ annab just nimelt radoon. Tavaelu kiirgusallikatest kõige suurema ehk poole elaniku aastasest kiirgusdoosist annab radoon, järgnevad söök ja jook, kosmiline kiirgus, ehitusmaterjalid ja
    meditsiiniline kiirgus. Ent kohtades, kus juuakse kõrgendatud radioktiivsusega maavett võib esiplaanile tõusta joogivesi.

    Radioktiivsed ained põhjustavad teatavasti onkoloogilisi haigusi, geneetilisi muutusi ja inimeste immuunsüsteemi nõrgenemist, järelikult on nad inimesele terviseohtlikud. Kiirguse olemasolu saab kindlaks teha üksnes dosimeetri abil. Efektiivdoosi ühikuks on Sv (siivert),st kõikides inimese organites ja kudedes teatud aja jooksul neeldunud kiirgusenergia summa. Lähtudes joogivee direktiivist on Eestis sätestatud joogiveest saadava efektiivdoosi maksimaalselt lubatav väärtus 0,1 mSv/aastas. AS-i Tallinna Vesi tarnitavas põhjavees kõigub radionukliidide efektiivdoos aga 0,2–0,46 mSv/a piires. Tervisekaitseinspektsioon on soovitanud ettevõttel teavitada olukorrast vastavate piirkondade tarbijaid, kes peaksid rasedate ja väikelaste joogiveena kasutama pudelivett.

    Eestis esineb piirkondi, kus aluspõhja kivimite koostises olevate mõningate mineraalainete kiirgus võib kahjustada inimese tervist. Kõrget radooni taset nii pinnases kui ka hoonetes võib leiduda peaaegu igal pool Eestis, suurem on see oht siiski Põhja-Eestis, väidab Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Evelyn Pesur. Eesti Geoloogiakeskuse andmetel on kõige radooniohtlikumad piirkonnad eelkõige Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal. Tallinna ümbruse probleemsemateks aladeks on Tiskre, kohati Tallinn , Hundikuristik (See on
    Tallinna üks kõige kõrgema kiirgustasemega piirkondi ja asub otse Lauluväljaku kõrval. Mõõdik näitab seal keskmiselt 0,6 µSv/h (mikrosiivertit tunnis), kohati isegi 0,9 µSv/h.), Maardu, Kallavere, Jõelähtme, Kuusalu, Vihula, Harku, Rae Jüri, Lagedi ja Peetri küla. Vaata radooni kaarti.

    Paljud teadlased peavad osatähtsuse poolest radooni teiseks(suitsetamise järel) kopsuvähi tekitajaks. Eriti ohtlik on radooni mõju lastele ja noortele. Värvitu ja lõhnatu gasina ei ole teda ilma radiomeetrita võimalik avastada.

    „Radionukliide sisaldava joogivee mõju inimese tervisele on stohhastiline ja seega võib see põhjustada pahaloomulisi kasvajaid,” ütles tervisekaitseinspektsiooni veeohutuse peaspetsialist Küllike Birk. „Vastavalt 2000. aasta ÜRO peaassambleel tehtud ettekandele hinnatakse ioniseerivat kiirgust mõõdukalt kantserogeenseks, mis on nõnda ligikaudu nelja protsendi pahaloomuliste kasvajate põhjustajaks.”
    (Kasutatud kirjandus „Imeline vesi-elu häll“ autor: hüdrogeoloog Erna Sepp,geoloogia-mineraloogiakanditaat.)

    Radioktiivsusest Eestis

    26. aprilli ööl 1986 plahvatuses Ukrainas Tšornobõli tuumajaama neljandas reaktoris paiskus atmosfääri hiigelsuur radioaktiivne pilv, mille jälgi on leitud kogu põhjapoolkeralt. Nii Ukrainas kui Eestis oli toona aprilli lõpu kohta erakordselt suvine ilm – kõrgrõhkkonna tõttu oli päikeseline ja palav.

    Pilv suundus Ukrainast üle Leedu Poola, sealt edasi Rootsi ning keeras siis suuna Soome peale. Soome kohal said kuumad õhumassid kokku külma frondiga ning järgnenud tugev vihmasadu liikus Soomest edasi Venemaa suunas, riivates servast ka Ida-Virumaad.

    Kui palju on Tšornobõli jäägid mõõdetavad Ida-Virumaal praegu, see huvitas Tartu Ülikooli füüsika instituudi teadlasi Merle Lustit ja Enn Realot, kes äsja avaldasid artikli ajakirjas Journal of Environmental Radioactivity. Uuring on üks osa Lusti äsjavalminud doktoritööst.

    Alates 1991. aastast on Ida-Virumaal mõõdetud kahe tseesiumi isotoobi koguseid pinnases. Poolestusaja järgi arvutades on koostatud mudel, mis võimaldab öelda, milline oli olukord 1. mail 1986, ehk päeval, mil Tšornobõli saastevihm Virumaad kastis.

    Tänaseni on Tšornobõli jälgedest keskkonnas kõige rohkem leida tseesiumi isotoopi numbriga 137, mille poolestusaeg on 30 aastat. Teise tseesiumi isotoobi, mida pilv tuumajaamast laiali kandis, tseesium-134 poolestusaeg on kaks aastat, see on tänaseks keskkonnas lagunenud.

    Lusti ja Realo uurisid, kuidas vihmana pinnasele sadanud radioaktiivsus pinnases allapoole liigub. Kui esimestel aastatel näitasid analüüsid, et tseesium oli 3-5 sentimeetri sügavuses, siis tänaseks on see jõudnud umbes 15 sentimeetri sügavusse.

    Ühelt poolt on see hea – pinnases sügavamale vajudes pakub maapind kaitsvat fooni ning nendes paikades liikujad ei saa enam nii suures doosis radioaktiivset kiirgust.

    Teisalt suudab tseesium taimejuurte kaudu taas ülespoole liikuda, mistõttu pole välistatud, et metsaandide, taimede või taimi söönud loomade liha kaudu jõuab see pinnasesse ladestunud tseesium taas ringiga inimeste toidulauale.

    Uuringus mõõdeti pinnases tseesiumisisaldust Ida-Virumaa 34 eri paigas. “Nende maalappide leidmine oli üsna keeruline, sest seal ei tohi olla põllumajandust, mis pöörab pinnase igal aastal segamini,” ütles Lusti.

    Nii kasutati mõõtmisteks looduslikke heinamaid, kust võeti spetsiaalselt selleks puhuks konstrueeritud seadme abil mullaproove , mis võimaldas analüüsides teha vahet, kui palju on saastust jõudnud pinnases eri sügavustesse.

    Kuigi tuumajaamast väljapaiskunud saastet jõudis Ida-Virumaale umbes 20 korda enam kui mujale Eestisse keskmiselt, siis pole Lusti sõnul täna siiski põhjust muretseda.

    “Eestis on radioaktiivsusega seotud põhiline probleem seotud radooniga, Tšornobõli saaste roll
    sellega võrreldes on väga väike,” märkis ta.

    Radoon on pinnases leiduv radioaktiivne gaas, mis tekib maakoores leiduvate radioaktiivsete
    uraani ja tooriumi isotoopide lagunemisel. Tõsisem on sellega olukord Põhja-Eestis, aga ka näiteks
    Tartumaal.

    Lusti on oma töös mõõtnud ka seente ja teiste metsasaaduste radioaktiivsust, kuid saadud näitajad on üsna väikesed.

    Siiski on saaste jagunenud üsna ebaühtlaselt. Nii on Narva-Jõesuu lähedal üks metsatukk, kuhu saastet on ladestunud ilmselt suuremal määral. “Kui kiirguskeskusel oli tarvis teha õppusi, siis käidi seal mõõtmas, sest seal oli, mida mõõta,” tõi Lusti näite.

    Niimoodi levisid radioaktiivsed pilved Tšernobõlist 1986. aastal Fukushima Radiatsiooni kaart- Pilvede liikumine
    radooni-kaart-maailmas

    Vaata ka keemilist tabelit: SIIT